Aurupuhasti – KEEMIAVABA ALTERNATIIV

Pea kõik meist on vähemalt korra elus aurupuhastitest kuulnud ja tõenäoliselt ka mõnda näinud. Paljud meist ei ole aga nende masinate tööpõhimõttesse ja võimalustesse süvenenud ega teagi, mida see aurupuhasti endast tegelikult kujutab. Selles artiklis püüame teemasse selgust tuua, selgitades, mis loom see aurupuhasti on, miks seda traditsioonilisele puhastamisele eelistada, kus seda kasutada saab ja kus ei saa.

Tänapäeval puhastavad enamik inimesi oma kodusid järgnevalt: pindadele pritsitakse mõnda spets- või üldpuhastusvahendit, lastakse sellel pinnapealne mustus ära lagundada ning pühitakse pesuvahend seejärel koos mustusega ära, aurupuhasti.

Kusjuures kogu peale pritsitud puhastusvahendit üldiselt ära pesta ei õnnestu ning väike osa sellest jääb ikka puhastatud pinnale. Paljud inimesed seda kindlasti ei tea ning paljusid see suure tõenäosusega ei huvitagi. Fakt on aga see, et laboris välja töötatud puhastuskemikaalide pidevat väikeses koguses manustamist kuidagi tervislikuks eluviisiks nimetada ei saa ning võimaluse korral võiks nendega kokkupuudet ju minimeerida.

Enamjaolt oma välimuselt tavalisi tolmuimejaid meenutavad aurupuhastid töötavad vett kiiresti boileris kuumutades ja saadud auru päästikuvajutusega seadme otsikust välja pritsides. Kuna auru ruumala on ligikaudu 1600-1700 korda veest suurem, väljub see otsikust suure, tihti üle 3 bar surve all ning on väga kuum. Sellist kõrge surve all olevat kuuma auru nimetatakse ka kuivaks auruks.

Kuumus on esimene faktor, mis auruga puhastamise tavalisest lapiga nühkimisest lahku lööb. Kõrge temperatuur nõrgestab mustusemolekulide omavahelisi sidemeid, tehes sellega pinna sisse imbunud pleki kättesaamise lihtsamaks.

Teiseks oluliseks faktoriks on niiskus. Aurujuga tulistatakse otse pleki peale ning viimane lahustatakse vee sisse ära – nüüd sai kõrge mustusekontsentratsiooniga plekist väiksema mustusekontsentratsiooniga must vesi. Seda on aga kordades lihtsam ära pühkida kui üritada tervet plekki korraga pinnalt üles tõsta.

Kolmandaks faktoriks on surve. Kuna veeaur tabab plekki suurel kiirusel, lõikavad veemolekulid mustusest läbi ja tõstavad selle tagasi põrgates pinnalt üles.

1. Kõikide materjalide pinnad on poorsed. Tavalise puhastusaine + lapp kombinatsiooniga on mustust pooridest võimatu kätte saada, kuid kõrge surve all olev kuum veeaur teeb seda hõlpsalt, puhastades sellega pinda põhjalikumalt.
2. Auruga puhastamine on keemiavaba ja tervisele ohutu.
3. Aurupuhastid tapavad 99% kõikidest mikroorganismidest, seega leiavad oma lõpu kõik allergeenid, viirused, hallitus, tolmulestad ja bakterid.
4. Aur tungib igasse pisikesse prakku ja pilusse, märg lapp ei tungi.
5. Veeaur, erinevalt puhastusvahenditest, ei tekita meis allergilisi reaktsioone (on ka üksikuid erandeid).
6. Auruga puhastamine on (vähemalt minu subjektiivsel hinnangul) mugavam kui traditsiooniliste meetoditega.

Mida saab ja mida ei saa aurupuhastiga puhastada

Auruga saab küll väga paljud pinnad laitmatult puhtaks teha, kuid päris igaks situatsiooniks see sobilik siiski ei ole.

• Põrandaid, plaate, keraamikat ja metalli
• Peegleid ja klaase
• Köögitehnikat, sh. pliite, kraanikausse, kraane, tööpindu
• Erinevaid võresid ja filtreid, autode interjööre, laste mänguasju jpm…
  • Pehmet mööblit, madratseid, kardinaid ja vaipu
  • Paberist, papist ja nahast esemeid
  • Delikaatseid tekstiile nagu näiteks siid
  • Tapeeti ja muid veepõhise liimiga kinnituvaid esemeid.
  • Vett- ja kuumakartvaid pindasid (nt. laminaat ja puitparkett)