Kuidas saada oma kaevuvesi puhtaks ja maitsvaks?

Kaevu omanikud seisavad tihti silmitsi murega, et vees leidub suures koguses rauda ja mangaani, vesi haiseb ebameeldivalt või on liialt kare, tekitades katlakivi.

Puurkaevude sagedasem probleem on raud/mangaan ja vesiniksulfiid. Kaevuvees esinevad raud ja mangaan tavaliselt nähtamatus lahustunud vormis, nii et vee kaevust võtmisel paistab see selge. Aga kohe, kui vesi õhuga kokku puutub, lahustunud raud ja mangaan oksüdeeruvad, moodustades lahustumatuid osakesei.

Märgid rauast ja mangaanist vees näitavad, et vesi on punakaspruuni värvi, veel on halb maitse, pindadele jäävad punakaspruunid või pruunikasmustad plekid.

Teine kaevuvee probleem on vesiniksulfiid — gaas, mis esineb looduslikult põhjavees. Seda tekitavad orgaanilise aine lagunemine ja väävlit lagundavad bakterid. Veel on ebameeldiv lõhn ja maitse.

Puurkaevudele, kus ammooniumi ja oksüdeeritavuse tase ei ületa tavaliselt piirnormi ja vesi on paraja karedusega, on parim lahendus paigaldada suruõhuga oksüdeeriv seade. Oksüdeerimise meetod on kõige efektiivsem ja ökoloogilisem viis veest raua, mangaani ja vesiniksulfiidi eraldamiseks. Õhk on parim oksüdeerija üldse! Seadme läbipesuvesi on septikusõbralik ja ei peata bakteri tööd.

Salvkaevu jookseb kokku palju pinnasevett, mis omakorda võib sisaldada rohkesti orgaanilisi ühendeid (oksüdeeritavus) ja ammooniumi. Oksüdeeritavuse kõrge taseme ehk lahustunud orgaanilise aine olemasolu vees tunneme ära, kui vesi jääb ka pikema aja jooksul anumas seistes ikka kollakaks. Rauaga on teistmoodi, kollakas-punakas värvus aja jooksul kaob, oksüdeerunud raud sadestub anuma põhja ja vesi on hiljem selge. Samas võib olla ka nii, et vees on korraga nii rauda kui ka orgaanikat ehk vesi jääb ikka kollakaks, vaatamata oksüdeerunud raua sadestusele anuma põhjas.

Seade on varustatud universaalse filtermeediaga, lahendades efektiivselt viis kaevuvees esinevat probleemi, milleks on karedus, raud, mangaan, ammoonium ja oksüdeeritavus.

Õige veepuhastusseade tuleb loomulikult valida selle järgi, mida näitab laboris tehtud vee keemiline analüüs. Selleks tuleb ära määrata järgmised näitajad: raud, mangaan, ammoonium, pH, oksüdeeritavus, karedus.